Nii vaikseks kőik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.
päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
et kuskil mäenőlval
sa justkui seisataks.
ja ümber nagu tuuled
su üle juttu a'aks,
ei mőista, siiski kőigest
sa nagu aru saaks.
ei mőista, vaatad üles
ja vaatad tagasi.
ja ohkad endasmisi
ja ohkad jällegi...