Mőrtsukdaamid liikval hämaruses taas on tänavatel,
tänavatel laternate all
ja su hinge lahjast kaamest
verest luigekaela ümber,
kaela ümber neil on valge sall.
halisedes pőrkad nende
teelt sa, allassoojast voodist,
voodist ronind , uneseane.
hüljatud ja mahajäetud
kurvad kujud jälitavad,
kuni patust ükskord taganed.
őhk täis őudseid naerukriiskeid,
őhk täis őudseid naerukriiskeid,
kättemaksukőu sul läheneb.
sinu jaoks need leebed neiud
külmil mőrkjail huulil laevad
juba brauningut hőbekuulil.
alles olid őrnad őied,
nüüd kui fuuriad jälitavad,
needes sind, käes verine kinzhall.
nagu rott sa sibad mustas
saterkuues, hőlmad lahti,
surmahirmus öisel tänaval.