On jälle aeg selg sirgu lüüa
ja heita endalt orjarüü,
et loomishoos kőik loodu
koos vőiks sündida uuesti.
On koit, kuninglik loit,
valguse vőit äratab maa.
prii on taevapiir, esimene kiir
langemas on maale.
Hőik - murrame kőik,
et vabana saaks hingata taas.
näe - on murdunud jää
ulatagem käed, ühendagem väed.
Nőul, ühisel nőul,
ühisel jőul, me suudame kőik.
ees on ainus tee, vabaduse tee
teist ei olla saagi.
Vőim, valguse vőim
priiuse hőim, läheme koos
huulil rőőmuhüüd
näe, on kaljust käe kätte saanud hiid.
Usk edasi viib, taevane kiir
saatmas on meid
nii - on vőiduni jäänud veel üks samm
lühike samm, samm
Maa, isademaa, on püha see maa,
mis vabaks nüüd saab
laul, me vőidulaul, kőlama see jääb
peagi vaba eestit näed!