Kui ükskord raudteejaamas
mis koledasti räämas
ma endalegi ootamatult
silmad avasin
siis nägin seal üht daami
kel kübar nagu raamis
ja üleni vaid musta
oli riietatud ta
aaa…
Nii abituna ammugi
ma tundnud ennast polnudki
ta veidi nukralt naeratades
vaatama mind jäi
Mind őpeta ja aita sa
mu leedi musta mantliga
kuis pääseksin siit
vőőrast paigast koju tagasi aaa …
ta minu poole kummardas
ja ütles kurva häälega
et kahju küll kuid aidata
ma sind ei enam saa
Ma olen sinu pankreas
ei osanud mind hoida sa
nüüd minuaeg on ümber
ja meil tuleb lahkuda
aaa ...
Ja kuna ilma minuta
ei saa sa eksisteerida
siis viimasele rongile
ma vőtsin piletid
see rong viib kaugele meid siit
viib igavikku kuhugi
kust tagasi ei tule enam
keegi kunagi
aaa …
Ma vőpatades ärkasin
ja hirmuhigi pühkisin
ning pühalikult pankreaselt
andeks palusin
Ei söö ei joo ei suitseta
nüüd enam mőődutundeta
sest leedit mustas unustada
eal ei suuda ma
ka sind vőib üles leida ta
see leedi musta mantliga
siis kuula tema tarkusi
ja täna minu poolt
aaa…..