Ära rahuldu mu hing kodukülaga
ära hoia kinni mind iseendaga
ära rahuldu mu hing metsatukaga
niidud ärge hoidke mind avarustega
Bussipeatus on kui karje, minema kőik siit
kodukülal puudub silt ja linna näitab viit
minusarnaseid on tuhandeid ja tuhandeid on veel
kes on metsatukast siia, linnapoole teel
Linn on vőőras, linn on julm, astud pisarateta
keldrikohvikud on kőik, mida lubada siin saad
iga päev on miskit uut ja vahetub reklaam
üürikorteris on kord, et siin ei olda kurb
Mets jäi vaikseks, mets jäi tasa, metsavahel polnud rada
olid kustutatud koleded, lümemütsides kőik korstnad
olid lautatud seal uksed, sealt kust mindi, kuhu tuldi
bussipeatuses ei olnud ootajate jalajälgi
Ühel őhtul aga linnasäras udustub su pilk
kaunid kirjad, kaunid tuled, vesivärviks muutub pilt
kümme krooni taskus istud, tänavale maha
siia jääda sa vői ja ära ka ei taha