On ruume millest iialgi ei pääse
ja seinu millest läbi me ei näe
on kaugusi mis on nii sama kauged
kui igavik vői sirutaksid käe
Olen vaid teel et kaotada end
olen vaid teel et salata
aeg on kaotatud asjade hind
kőigile neile kes uskusid mind
On öö ja jälle lahkumine
su kuklalt mőtteid enam ma ei loe
su liigutused, hingamine
on jäänud vőőraks kőik mis oli soe
Mu järel enam sa ei luura
mu pilgust sulle silmad said
mu sőnu enam sa ei kuula
mu lausetes on silbid vaid
Oled vaid teel, et kaotada mind
oled vaid teel et salata
kőike mis hoidis sind ja mind
selleks, et otsast alata
See on see maailm talle me kuulume
ta omadeks saame ta lapsed me oleme
nimetuks prahiks ta kirjutuslaual
kirjaklambriteks kustukummideks
murtud knopkana sahvtlipőhjades
alati hirmul paberikorvi ees
Tőes leinaja
miks nutad sa
oh, pühi pisarad
surm kindlalt vőttis endaga
kui nutad
siis enda pärast nuta sa
kas jőuad oodata
veel täna oled see kes oled
kuid juba homme vőid end kaodata
Näed, seal läbi sügisvihma läheb keegi kes veel ennast iseendaks peab
veel tunneb taskus käsi, üht vihmapiiska palgel teiste(-)seas
kuid juba vőőras, tundmatu on valu mis on sees
kas nutad sina ise vői nutab juba keegi sinu eest
Kas kiviks süda, sügisleheks hing
sel päeval kui ma viimaks kaotan end
On raske armastada sind, just sellisena nagu oled,
kes armastaks sind siis, kui sind ei ole