Pärast mind ja pärast meid me tuleme kőik taas
kui on őites vetepind ja siis kui hall on maas
tuleb ta ja tuleb see siis keda kohtad teel
tulen ma ja tuled sa ja tuleb keegi veel
Olin ma ja olid nemad talv siis oli veel
saabus surm ja saabus kevad saabus keegi veel
meeltest kustusid kőik lehad nagu niiskus soost
nägin kuidas meie kehad lagunesid koost
mida kujutas me elu eraldi vői koos
see on liigne keskustelu see on teises loos
Nägin kuidas muutus maailm kuidas muutus kőik
seniks kui ma jälle naasin saabund oli vőit
surnuna ses inimkonnas ennast kaotasin
ideaalses ühiskonnas silmad paotasin
inimesi sündis suri selge oli see
et kui mina sinna tulin tuli keegi veel
Tulevikuilm ei näinud puhkust ega tööd
kőigil olid segi läinud päevad ja ka ööd
ühel öösel polnud kuhu minna mul ja siis
lasin ennast kanda kuhu eskalaator viis
liin siis minevikumaile hakkas laskuma
vanalinna varemeile sőitsin vastu ma
Tundus nagu oleks uuesti ma seda näind
lagunenud kohviku ees peatuma ma jäin
ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest
kőik oli hoopis teisiti kuid soojaks tőmbus seest
nägin pimedaks kőik läheb eemal kumas linn
valgustasid kuu ja tähed varemeid ja mind
Ma kaotasin ära kinga vist suulakke kleepus keel
näonahal tundsin hingamist seal seisis keegi veel
kui jälle tuled süttisid seal rohtund sőiduteel
siis meie pilgud ühtisid seal seisis keegi veel
see lugu kuhugi ei vii sest keel jääb saamatuks
ja miks ma praegu seisan siin jääb arusaamatuks