Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
kuid kaugemal, ürgkalju all
me vőlukuld meid ootab veel.
Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal pool,
kus päev vői öö, virk sepatöö
ning nőidust appi vőitis hool.
Sai kuningas neilt aardeid häid,
mis kuldselt sädelema jäid.
nad ehteid lőid, mis valgust tőid
ja pärgi, kirevaid mőőgapäid.
Ning suutis mőnigi meistermees,
et tähti őitses hőbekees.
ja kroon nii kuldset pildus tuld,
seal kuu ja päike särasid sees.
Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
kuid kaugemal, ürgkalju all
me unund kuld on alles veel.
Ka kauneid peekreid tehti seal
ja kullast kandleid, keeled peal.
ei leidnud viis neilt kuuljaid siis,
kus inime maad ei kaeva eal.
Lői künkal mühama männitukk,
öös tuulte oigeis kostis hukk.
lőősk oksi sői, lőőm laotust lői,
leek ropsis puil kui punane kukk.
All orus kumises häirekell,
kőik rahvas vaatas, hirmus hell,
kuis lohe raev, oh őud ja vaev,
seal möllas majadel, tornidel.
Mäel tossas suits, mis hukke rikk
nüüd pageda paistis ainulik.
mäest lahkus hőim, jäi maole vőim,
sai surma mőnigi päkapikk.
Nüüd mingem kähku, kőigest väest,
ning üle mitmest süngest mäest,
kus udud maas, et vőita taas
me kuld ja kandled lohe käest.