On küll hilja, kuid lahkuda vőimatu näib
on küll hilja, miks aeg nőnda kiirelt küll käib
vőiks olla lőputu kodutee...
On mu ümber nii kaua su käed,
kestab suudlus kui suvine päev
nüüd hüvasti ütled sa,
kuid ometi jääd...
täna naerda kuis lőputult vőid,
täna kaunim kui eile on kőik
nii palju taas meile tői uus päev
On küll hilja, kuid lahkuda vőimatu näib
on küll hilja, miks aeg nőnda kiirelt küll käib
koidu eel... vőiks olla lőputu kodutee
on küll hilja, kuid meile see üldse ei loe
öö on jahe, su embuses siin on nii soe
koidu eel... kui oleks lőputu see tee...
Elan ilmsi kui unenäos
see kas jääb vői kustub eos
nüüd küsimust tunda vőin
su tulises peos
me öelda ei jőua head und,
enne loitma lööb hommikutund
nii uuesti leidsime siin end...
On küll hilja, kuid lahkuda vőimatu näib
on küll hilja, miks aeg nőnda kiirelt küll käib
koidu eel... vőiks olla lőputu kodutee
on küll hilja, kuid meile see üldse ei loe
öö on jahe, su embuses siin on nii soe
koidu eel... kui oleks lőputu see tee...
On küll hilja, kuid lahkuda vőimatu näib
on küll hilja, miks aeg nőnda kiirelt küll käib
vőiks olla lőputu kodutee...
on küll hilja, kuid meile see üldse ei loe
öö on jahe, su embuses siin on nii soe
kui oleks lőputu see tee...